Kas kriise on võimalik vältida?
Pigem ei. Klassikud on öelnud, et iga päev, mis me elame ilma kriisita, toob selle kriisi meile lähemale. Tundub paranoiana? Aga tulekahju? Kas me ootame seda? Ei, aga me valmistume selleks – ennetame, reageerime, teavitame, kaitseme vara, teeme evakuatsiooniõppuseid.
Me ei tea, millal kriis tuleb, kuidas ta tuleb, milline on kriisi ulatus ja sügavus, küll aga teame, et ta tuleb. Vähemalt kriisireguleerijad teavad seda. Me saame luua eeldused, et oleme üldjoontes valmisolekus, kuid mitte detailselt.
| “Lumesadu tõi kaasa elektrikatkestused!”
“Äikesetorm tõi kaasa paduvihma ja uputuse!”
“Tulekahjus hävines tootmishoone!”
“Elektrikatkestuse tõttu hävines ettevõtte valmistoodang!”
“Ettevõte peab seoses tarneraskustega tasuma kopsaka rahatrahvi!” |
| Need on ainult mõned näited (häda)olukordadest, mis toovad kaasa ettevõtte igapäevaelus olulised ja erakorralised muudatused. Kannatavad omanikud, osanikud, aktsionärid, investorid, koostööpartnerid ja töötajad.
Riigi poolt vaadatuna võib see olla pelgalt statistiline sündmus, kuid ettevõtte vaates väga mõjuvate tagajärgedega kriisiolukord. Võimalikud on ka stsenaariumid, kus kriis on globaalsete mõõtudega, kuid vaatamata riiklikel tasanditel sekkumisel, on selle mõju siiski väga laialdane. See omakorda toob kaasa vajaduse sekkuda ka madalamatel tasanditel – ettevõtetel |
Õiguslik aspekt
Hädaolukorraseaduse kohaselt on kriisireguleerimine meetmete süsteem, mis hõlmab hädaolukorra ennetamist, hädaolukorraks valmistumist ja hädaolukorra lahendamist. Hädaolukord on sündmus, sündmuste ahel või elutähtsa teenuse katkestus, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus, vajalik rakendada tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust ning kaasata tavapärasest oluliselt rohkem isikuid ja vahendeid. |
|
Kriisireguleerimise mõiste on Eesti õigusruumis olnud kasutusel aastast 2001. Vaatamata küllaltki pikale kasutuseale, ei ole aga meie õigusruumis mõiste “kriis” üheselt määratletud. Tihti me kasutame kriisi ja hädaolukorra mõisteid sünonüümidena, kuid selline lähenemine ei ole päris korrektne. Miks? Kui hädaolukorrad on võimalik kaardistada, siis kriise pea võimatu. Seda eelkõige seetõttu, et kriisi puhul realiseerub olukorra harukordsus ning selle allumatus tavatoimingutele või protseduuridele. Seega võib väita, et ühtset lahendusmustrit ei olegi võimalik välja töötada. |
|
Meie oleme seda meelt, et valdkonda tuleks vaadelda eelkõige riskihalduse vaatevinklist – läbi ohu ja võimaliku kahju tekitajana organisatsioonile. Hetkepraktika kohaselt on kriisi mõiste avatud eelkõige läbi hädaolukorra, riski ning ohu – tegu on negatiivse ilminguga, millega kaasneb kahju. Kahju inimestele, ettevõttele, keskkonnale. See aga omakorda võib viia ettevõtte töö seiskumiseni või mis veelgi hullem – inimvigastusteni, ettevõtte varade hävinemiseni ning jätkusuutlikkuse katkemiseni. Kombineerides aga erinevaid ennetavaid meetmeid, ei ole esmakogemuseks fundamentaalne häving. |
Kriisreguleerimise poliitika rakendamisel on ettevõttel võimalik:
Üheks heaks kriisireguleerimise tööriistaks on riskijuhtimise poliitika rakendamine ettevõttes. Me teame, et risk on ennustatav, kuid oht kontrollimatu. Oma olemasolult on see väga lähedane kriisi põhitunnustele – harukordne ning allumatu tavatoimingutele. |
|
Üheks heaks kriisireguleerimise tööriistaks on riskijuhtimise poliitika rakendamine ettevõttes. Me teame, et risk on ennustatav, kuid oht kontrollimatu. Oma olemasolult on see väga lähedane kriisi põhitunnustele – harukordne ning allumatu tavatoimingutele. |